Meeldivad muljed Madonast
Selle loo pealkirja võiks veelgi kiitvaid omadussõnu lisada, sest naiskoor PAULA hiljutine Läti-reis oli vahva ja õnnestus igati. Madonasse viis meid ammune sõprussuhe sealse segakooriga „MANTOJUMS”, ikka iga kahe-kolme aasta tagant kutsume neid siia külla või nemad meid sinna. Dirigendid Inara ja meie Maiu on lausa sõbrannad nagu.
Laupäeva varahommikul juba kuue ajal kõrisesid magava Märjamaa vahel meie kohvrite rattad, võttes koeri haugatama, et mis toimub? Keskpäevaks oli ju tarvis Madonasse jõuda, sest kahe päeva kava oli täpselt meile teada antud. Kuna bussi juhtis igasuguses juhtimises osav mees, nimelt Urmas Kristal ja tüürimeheks oli vilunud Triin Matsalu, võisime meie täitsa muretult reisida. Madonas oldi bussil vastas, näidati majutust toredas vastremonditud internaadis (kahekesi toas !), siis viidi lõunale ja hiljem jalutuskäigule mööda linnakese kaunispaiku. Veidi Otepääd meenutasid need üles-alla pargiteed ja terviserajad äärelinnas. Üldmulje haljasaladest, tänavatest ja hoonetest –nii uutest kui vanadest jäi väga terviklik. Tore oli märgata, et näiteks lipuhoidjad majadel olid kujundatud ühtselt – sepisetaoline süda, millest väljub lipp. Seal on inimestel kena elada. Aga meid ootas ees vastutav esinemine tähtsal peol. Suures spordihalli meenutavas kontserdipaigas veidi linnast väljas toimus mälestuskontsert aasta eest lahkunud suurmehele, kohaliku kultuurielu edendajale A.Kumsarule. Esinemas oli laste-muusikakooli kollektiive, suurepäraseid soliste, seitse laulukoori (meiegi esinesime 2 lauluga) ning koos tänamis-tseremooniaga kestis kontsert ligi kolm tundi. Järgnes suur ball laulukooridele, kuid võõrustajad viisid meid hoopis kaasa omavahelisele piduõhtule. Mis seal imestada, kui rikkalikult kaetud lauad kodusvalmistatud suupistetega ja galantselt napse pakkuvad härrad tõstsid kõigil varsti pidutuju kõrgele. Naeru, tralli ja laulu oskasime siiski õigeaegselt lõpetada, et tähtsaks pühapäevaks valmis olla. Mõnus oli vooditesse vajuda pärast nii pikka ja teguderohket päeva.
Lätis on 18.november tähtis püha – vabariigi väljakuulutamise päev, Venemaa võimu alt vabanemine 1918.aastal. Sellest päevast meid Madonasse osa võtma kutsutigi. Päevasel jumalateenistusel hubases kirikus laulsime kolmes osas oma „kullafondist” kõige südamlikumaid laule. Kõlas hästi ja lõpuks hakkas endilgi kurgus veidi kriipima, nii südamlik õhkkond oli. Kui õhtul pimenedes rahvamajja kontserdile sõitsime, ehtisid linna murul seisvad ligi meetri kõrgused punased küünlad, valged elektrileegid põlemas – Läti lipuvärvid ju! Pidulik ning elevil oli ka saali- ja rõdutäis publikut. Kontsert oli kavandatud ning kujundatud väga kenasti, ootasime oma etteastet kerge ärevusega. Muide, esines palju tantsurühmasid ja kuigi oleme Märjamaa kõrge tantsutasemega harjunud, nägime nii särtsakaid, paindlikke ning täpseid tantsijaid, et ei saanud silmi pealt. Meid kutsuti lavale poole kontserdi ajal, esitamiseks kolm laulu. Mitmetes proovides olime näinud kurja vaeva lätikeelse laulu harjutamisega, nüüd astusime sellega kõigepealt rahva ette. Eks aktsent oli publikule lõbus kuulda, mürisev aplaus aga meile parim tänu.
Järgnesid vastastikune kinkide üleandmine ning Urmas Kristali sõnavõtt Märjamaa valla esindajana. Tema oskas pidupäevaõnnitlused nii hästi põimida huumori ja kohaliku olustikuga, et saalitäis aplodeeris naeratades otsekui kõigile eestlastele. Meie viimane laul „Ta lendab mesipuu poole” kõlas ülevalt ja süvendas ühtekuuluvustunnet veelgi. Kui kolmetunnine kontsert lõppes, kutsus sõpruskoor meid enne reisi väikest pruukosti võtma ja siis hakkasime kähku kodu poole sõitma. Meeleolu oli laes, bussis magamisest ei tulnud suurt midagi välja. Paljusid aga ootas ees tööpäev ja ega neil kerge saanud olema, sest Märjamaale jõudsime alles öösel kolme paiku.
Naiskoor Paula 